/nginx/o/2023/06/14/15391462t1h593b.png)
3000 kilomeetrit, 56 tundi, lõputu tühermaa ja iga kilomeetriga kasvav kuumakraad – sellisena saab kokku võtta Eesti päikeseauto koondise seiklused lõunarannikult põhjarannikule. Teekond Adelaide’ist Darwinisse andis meile esmased kogemused maailmameistrivõistlustel eesootavast – mida see meile teeolude, kliima ja võimaluste osas tuua võib.
Säti end mugavalt istmele ning las ma sõidutan sind Adelaide'ist Darwinisse 10-minutilise loo najal.
1. kilomeeter Adelaide
26. septembri hommik. Kell on 7.00. Meeskonna lähedased magavad Eestis magusat und, kui Eesti esinduskoondis alustab sõitu Adelaide’i külje all asuvast Brownhill Creekist. Karge hommik riietab tiimi pikkadesse dressidesse ja seiklus võibki alata. Jätame endast maha fotograaf Berta ja Kristo mehaanikatiimist, kes lähevad järele Egritechi treilerile, mis valmib mõni päev hiljem.
16-tunnine distants Alice Springsini on pikk ning turvalisuse huvides lepime kokku, et igas autos on vähemalt kaks juhilubadega inimest ning sõidetakse vahetustega. Ka võistluste ajal on päikeseauto juhtide sõiduaeg piiratud, seega saime kolonnis navigeerimist lihvida.
Täidame Adelaide’i teises otsas autode paagid. Ühe liitri hind on ligi 2,1 AUS dollarit, eurodes ligikaudu 1,28. Tanklas voorivad mööda esimesed pikad autorongid, mida kohtame oma reisi jooksul üha rohkem. Muide, autorongi maailmarekord kuulub John Atkinsonile, kes sõitis 2006. aastal ligi 1,5 kilomeetri pikkuse autorongiga, aga meie nähtud sõidukid õnneks nii pikad polnud.
Port Augusta lähedale jõudes näeme vasakul käel tuulikuid. Armin, elektroonikatiimi üks juhtidest, luges, et nende abil toodetakse mereveest magevett taimede kastmiseks. Tuulikuid oli tõesti palju ja kastetud kohad mõjusid kentsakalt üldises pildis, kui kõrval laius kuiv ala.
Adelaide’ist ligikaudu 300 km kaugusel Port Augustast kuni Alice Springsini polnud sadade kilomeetrite jooksul üldse levi. See oli üsna harjumatu, kuna Eestis on meil levi peaaegu kõikjal. Siiski olime ettevalmistunud; igas autos on meil olemas raadiosaatjad, mille abi saame üksteisega suhelda ning teada anda näiteks teel olevatest takistustest ja loomadest.
Pimedas sõites märkasime tee ääres väikeseid tulukesi. Esmalt arvasime, et äkki märgib see kellegi ala piiri või mõnda karjust, aga kahjuks oli vastus hoopis kurvem. Tegemist on maastikupõlengust alles jäänud hõõguvate sütega.
1500. kilomeeter Alice Springs
Kell on neli läbi ja lähme grupiga taas tankima. Kõik tanklad jms olid hoonena suletud ning WC-sse ei lastud. McDonaldsi ehk Mäccasesse ka ei saanud ning ei jäänudki muud üle kui sõita ööbimiskoha juurde ja veeta aega selle juures kuni üheksani hommikul, mil saime väravatest sisse.
Linnud laulsid lähedal kurba viisi, kuid me ei lasknud end sellest häirida. Võtsime poti ja gaasiballooni välja ning tegime nuudleid, mis, serveerituna asfaltil asuvatesse pappnõudesse, maitsesid pärast pikka sõitu imeliselt.
Samal ajal jätkasid Darwini suunas sõitu meediatiimi juht Jette, Austraalia projektijuht Mikk ja peainsener Karl-August, joostes võidu päikesega. Nimelt sai Mikk kõne, et meil on võimalik saada konteineri tollikontrolli aeg neljapäeva varahommikuks ja kuigi see polnud veel lõplikult kindel, siis parem oli asuda levitut tühermaad läbi sõitma kui see võimalus maha magada.
Arutelu, millise autoga minna, pani tiimi mõtlema taas turvalisuse peale. Kolonni esimene auto on maastur, millel on esirauad ning nähes kui palju kängurude korjuseid on teel ning kuidas lehmad ja lambad tee ääres rahulikult magavad või söövad, tekitas see tõsise küsimuse, kas kaitsta eraldi sõitvat gruppi, kelle hädaabi võimalused on piiratud või kolonni.
Mõlemal võimalusel olid oma eelised ja puudujäägid, mistõttu ei selgunud ühte ilmselgelt paremat valikut. Nagu sellistes olukordades ikka langetasime meiegi otsuse kivi-paber-kääridega ning raudadega maastur jäi kaitsma kolonni, lisaks mängis bussi kasuks istmetel magamise võimalus. Pakkisime neile tagavaraks kaasa kütust ning meditsiinikoti juhuks, kui midagi peaks halvasti minema, sest abi kutsuda ei saa ja kedagi lähedal ei ole.
Mida lähemale Darwinile jõuame, seda enam hakkab autosid vastu tulema ning kohtame mitmeid autoronge, mis on üle 50 meetri pikad. Käimas on ka teetööd, mis tekitab küsimuse, kui palju hakkavad võistluse jooksul teedel olevad teetööd ja sõidu reguleerimised mõjutama võistluse lõpptulemust.
Lähenedes Darwinile paistavad põõsaste vahelt välja termiitide tornid, millele on kentsakad T-särgid peale tõmmatud. Otsutasime päiksetõusu koos vastu võtta ühe kõrgema künka otsas tee kõrval. Romantikat seal aga kauaks ei jagunud, kuna kohe pärast autost väljumist ümbritsesid meid sajad tillukesed kärbsed, kelle eemale peletamine nõudis pööraselt kätega lehvitamist.
3000. kilomeeter Darwin
Kella kahe paiku päeval tervitas meid Darwinist ligi 30 kilomeetri kaugusel 39-kraadine kuumus. Kliimale vastavalt ääristavad teid palmipuud või lihtsalt punane liiv ja kivid. Üha rohkem eramajasid on ehitatud maast kõrgemale nii, et maja alla on võimalik parkida või tekitada varjualune töö tegemiseks.
Suurem osa tiimist lõpetab oma 56 tunni pikkuse reisi Darwinis asuvas Big 4 Holiday Parks’is, kust järgmisel päeval liikuda edasi juba õigetesse korteritesse, kuhu jääme kuni võistluse alguseni.
Esmaspäeval ilmuvas logiraamatus keskendume sellele, kuidas Mikk, Karl-August ja Jette läbisid tormijooksu tollis, et päikeseauto võimalikult ruttu kätte saada. Mida selleks teha tuli ja mis saab siis, kui konteinerist leitakse ämblik, sellest kõigest saad lähemalt lugeda juba esmaspäeval.