/nginx/o/2023/06/14/15391462t1h593b.png)
Eelmises logiraamatu osas mainisime võidujooksu ajaga, mille võtsid ette Austraalia võistluste projektijuht Mikk Saarmann, peainsener Karl August Tatunts ja meediatiimi juht Jette-Mari Stammer. Kui ülejäänud meeskond tegi pikema unepeatuse Alice Springsis, siis nemad kolm jätkasid sõitu otse Darwini poole, läbides lõpuks 3000 km 36 tunniga. Tänases logiraamatus jagab Jette-Mari nende teekonda.
Olime teisipäeva pärastlõunal just kohalikus roadhouse’is tankimas ja jalgu sirutamas, kui Mikk sai kõne kohalikult logistikaagendilt, kes kinnitas, et meie konteineri tollikontroll on neljapäeval kell kaheksa hommikul. Praeguse plaani järgi oleksime jõudnud Darwinisse neljapäeva õhtul ning närv oli suur nii meil kui ilmselt ka logistikapartneril MyDellol; osaleme meistrivõistlustel ikkagi esimest korda ning olime kuulnud mitmeid õudusjutte konteineritest, mis olid tolli mitmeks nädalaks kinni jäänud, sest magamiskoti krõpsu vahele oli jäänud mõni murulible või oli sinna merereisi ajal kes teab kuidas imepisikene ämblik roninud. Võõrliikide sissetoomise ohutusnõuded on Austraalias tõsiselt karmid, et kaitsta seda maagilist maailmajagu.
Ega siin mingit valikut polnud. Toll on nädalavahetustel suletud ja esmaspäeval oli tulemas riigipüha; 16 tundi oli juba seljataga ning sama palju tuli nüüd veel minna. Kõik autojuhid olid sõitnud tublide vahetustega, tehes vahepeal unepause. Minul aga juhilube ei olnud, seega oli minu ülesanne hoida Mikku ja Kustit rooli taga ärkvel. Kõigele lisaks polnud me kunagi varem koos aega veetnud, sest olen Solaride’i panustanud enamasti ookeani tagant, Ameerikast. Esimesena istus rooli Kusti ja ma palusin tal kogu oma elulugu rääkida. Alustasime sellest, mis sünnitusmajas ta sündis, kus koolides käinud oli, milliseid klassikalisi Eesti 90ndatel sündinud noorte lapsepõlvekogemusi ta läbis ning kuidas ta Solaride’i sattus. Kordasin sama strateegiat Mikuga ning õnneks sai meil palju nalja. Kinnitan ka, et Miku peidetud talent on fantastiliste playlist'ide koostamine, mis hoidis meeleolu üleval ning une eemal.
Teekond läbi Austraalia on mitmeti veider. Lisaks sellele, kui tühi, andestamatu ja muutumatu tühermaa on, mõjuvad ta üksiklinnad eriti kummituslikult. Asulate keskmeks on tihti bensiinijaam ehk roadhouse koos väikese poega, kust enamasti saab osta rehviparanduskomplekte, energiajooki ja vett. Hoone ümber on tihti paar madalat maja, politseijaam ning heal juhul mõni kool või kogukonnakeskus. Sama järsku, kui nad su teele ilmuvad, kaovad nad ka auto taha tolmu, kui sealt ära sõita. Darwinile lähemale jõudes kasvas kergendustunne jõudsalt iga elumärgi, tänavalambi ja tänavasildiga. Lõpuks ometi midagi muud tühjuse asemel!
Olime surmväsinud nii kuumusest kui ka 36-tunnisest jutti sõidust ning proovisime kiirelt leida öömaja. Mina olin kokku ärkvel olnud 34 tundi, aga huvitaval kombel polnud üldse und tekkinudki. Lõpuks leidsime ühe hosteli Darwini piiril, kellel oli alles veel üksainus privaatne peretuba. Pärast nii pikka sõitu ja elulugude vahetamist, tundus see päris paslik küll. Jahutasime end külma duši all, rabasime kiire õhtusöögi ja läksime magama, sest hommikul ootas juba tollikontroll.
Tollikontrollis hoidsid nii insenerid kui MyDello eksperdid sel ajal hinge kinni, kui meie sõbralik abimees konteineri luku pidulikult läbi lõikas. Uhke tunne oli, vaadates, kuidas uste avanedes paistsid vastu logistikapartneri MyDello suured sildid ja muidugi meie armas päikeseauto. Ma tõesti soovin, et saaksin sõnadesse panna Miku ja Kusti elevust, ohkeid, rõõmu ja nägu, kui valgus konteineri täitis ja iga asi liikumatult oma kohalt vastu vaatas! Tiimi südame täitis rõõm, et tänu MyDellole oli autoga kõik korras ning konteineri sisu ideaalses seisus.
Esimesena pidime kõik asjad konteinerist välja laduma, isegi koormarihma ei tohtinud sisse jätta. Võõrliikide kontrolliametnik pidi jõudma kell kümme, seega auto tuli kiirelt lahti kruvida, et pääseks ka teistele asjadele ligi. Laomehed olid väga põnevil, sest olime esimene päikeseauto, mis sel aastal nende tollipunkti jõudnud oli. Nad aitasid meil asju välja kanda ja julgustasid, et enamasti käivad nende punktis ainult sõbralikud agendid.
Ametniku saabudes pidime esitama oma pakkimisnimekirja. Vererõhk tõusis korralikult ja mõte kihutas kiiremini kui võistlusauto, kui kaalusime, kas märkisime õige arvu teipe, kruvisid ja mis siis, kui kellegi magamiskott jäi üle lugemata? Proua valvsa silma all pidime avama iga kasti, sahtli, koti ning isegi madratsid pidime lahti rullima, et oleks näha, kui mõnelt Kuramaa matkalt mulda kaasa on toodud. Meid varem aidanud laomees jõudis veel vaikselt vihjata, et seekord olime sattunud väga põhjaliku agendi otsa. Täpsustavaid küsimusi tuli päris palju, aga õnneks oli juba algusest peale näha, et olime korraliku puhastustöö teinud enne asjade teele saatmist. Olime juba peaaegu kontrolli lõpus, kui järsku kukkusid kellegi magamiskotist välja mustad sokid otse ametniku sülle. Süda jättis mitu lööki vahele, aga õnneks võisime need lihtsalt ära visata. Lõpuks surusime naeratusega kätt ning saimegi oma kontrollpaberi taskusse.
Teisel pool väravat helistasime rõõmusõnumiga ülejäänud tiimile ning andsime teada, et kõik läks hästi. Tervitasime neid mõne tunni pärast ööbimiskohas ja tähistasime end jahutusega selle väikeses basseinis. Järgmine päev saime juba autole treileriga järele minna ja oma asjad kontorisse sisse seada. Mis tööd tuleb veel päikeseauto kallal teha enne testimist ja kontrolli, sellest saad lugeda juba järgmises logiraamatus.