Solaride testis päikeseautot ringrajal

Helina Hansar
Copy
Foto: Toomas Teder

Täna olid Solaride'i esinduskoondise emotsioonid kõrgemad kui Austraalia keskmine UV-indeks. Nimelt sõitis meie päikeseauto täna esimesed kilomeetrid Hidden Valley ringrajal. Auto kallal oli küll kõva töö tehtud, aga pikk merereis, viimased uuendused ja korrigeerimised panid ka tiimi kõige karastunumatel liikmetel südame kiiremini lööma. Elamust kirjeldab meediatiimi juht Jette-Mari Stammer.

Testimine Hidden Valleys on täpsusteni ära reguleeritud. Meeskonnad peavad andma sõidusoovist teada päev varem ning järgima ringraja nõudeid. Iga eksimus teenib meeskonnale karistusminuteid, mis tuleb võistluse ajal kontroll-peatuses oodates tasa teha.

Testsõit nr. 1

Täna kell 11 sõitis Solaride II stardijoone taha ning saateauto jäi boksipeatusesse ootama. Roolis olid selle hooaja peainsener Karl August Tatunts ning tema uue hooaja mantlipärija Joosep Ress. Meeskonnajuht Mart Erik Kermes asus koos korraldajatega juhtimistorni vaatluspositsiooni. Tagumises saateautos sõitsid komposiidispetsialist Sander Robas, auto raamiinsener ja piloot Ülo Pajutee, elektroonika tiimijuht ja piloot Armin Mere, tarkvaraarendaja Johan Hollak ning tarkvarajuht Siim Ilves.

Ootasime pingsalt Kermeselt kinnitust, kuniks päikeseautole anti roheline tuli. Saateauto vaikust oleks saanud noaga lõigata – jõudsin veel üle õla Arminilt küsida, mis tunne enne esimest Austraalia testsõitu on.

Foto: Berta Kisand

Armin hingas järsult kopsud täis ja raputas pead: “Väga pingeline. Kõik peaks toimima, aga ikka on hirm, et midagi võib valesti minna. Üldse ei tea, mis toimuma hakkab.” Ka teiste inseneride kehakeel ilmestas nende sisemist närvi: küll hüpitati põlvi, klõpsutati pastakaga või hammustati huulde. Lõpuks kostus raadiosaatjast oodatud sõnum: “Solar, siin torn, võid hakata sõitma. Back ootab, kuni ütlen, et võib hakata liikuma.”

Oli kohe näha, kuidas terve saateauto seltskond nõjatus korraga ettepoole, aga sinna nad mõneks ajaks ka jäid – päikeseautol ei läinud kohe sõiduks vajalik käik sisse. Õnneks kostis peagi ühine kergendusohe ja raadiost kostus võidukas: “Siin Solar, läksime!”

Foto: Toomas Teder

Kas uuendused töötavad koos edukalt?

Esimene testsõit läks pärast seda igati edukalt. Küsisin Arminilt uuesti peale testi, kuidas tunne nüüd oli, mille peale ta ohkas kergendunult: “Oi, palju parem! Saime ilusti ilma probleemideta sõita kõik ringid läbi ilma, et auto oleks kordagi pidanud seisma jääma – see on kõige parem. Ainult, kui päikeseautost infot saadeti, ei saanud midagi üle müra aru ning tekkis kogu aeg tunne, et äkki on midagi valesti.”

Panime kohe kaks lisaaega ringrajale samaks päevaks kinni. Uued ajad juhtusid ka üksteise otsa, mis esitas uue väljakutse: kuidas auto tund aega järjest ringrajasõidule stabiilselt vastu peab? Esimesed kilomeetrid on alati kõige pingelisemad, sest kõik uuendused peavad koos tööle hakkama ja võistlusteni on üha vähem aega.

Foto: Berta Kisand

Testsõidud nr. 2 ja 3

Kahetunnise pausi ajal töötati auto vedrustuse ja telemeetria kallal, et sõit oleks sujuvam ning me saaks sooritusest rohkem informatsiooni. Seekord olid ka rajale teised testijad jõudnud, kellega pidi teed jagama.

Kõige ärevam hetk tekkis ringraja pikal sirgel, kui Western Sydney Solar Team’i Challenger meist möödasõitu sooritas. Challengerid on Bridgestone World Solar Challenge’i teine kategooria, kus pistavad rinda just eelkõige kiiruse peale võistlevad raketti meenutavad üheinimese sõidukid.

Foto: Toomas Teder

Kõikide autode puhul kehtib sama ärevus: nendesse on maetud lugematu arv higi, pisaraid, noorte inseneride ponnistusi ja toetajate investeeringuid – üks vale liigutus, tuuleiil või kummaline mühk teel ja kõik võib hetkega läbi olla.

Karl August ja Joosep olid seekord saateautos. Joosep ütles, et tagumises autos oli tema arvates palju hirmsam olla kui päikeseautos, sest teadmatus ajab hulluks: “Päikeseauto sees oled sa kõige toimuva keskel, aga saateautos sa ootad, kuni midagi on väga halvasti ja alles siis saad sellest teada.”

Foto: Berta Kisand

Tõesti, iga päev tuletab uuesti meelde, milline au on selliseid insenere toetada ja neile kaasa elada. Nende südikus, tahtejõud ja leidlikkus on mind lõputult inspireerinud ning loodan, et ka teie kodus mõistate, kui võimsa märgi need noored Eestist inseneeria maailmakaardile jätavad. Ka teised tiimid on ainult kiidusõnu meie auto ja meeskonna kohta jaganud. See on alles algus!

Tagasi üles